Rahvaspordi tulevik

Viimasel ajal on autospordiringkondades, eelkõige rahvasportlaste seas, kirgi kütnud rahvaspordi komitee novembris langetatud otsus, millega muudeti oluliselt rahvaspordi formaati. Viidatud otsusega tahab EAL tuua rahvasportlased turvalisuse kaalutlustel “metsast välja”, millega rahvasportlased sugugi nõus ei ole. Käesolevas kirjutises esitan oma sügavalt isikliku seisukoha antud küsimuses.

Andmaks hinnangut sellele, kas viidatud otsusega tehtud muudatused on kasulikud või kahjulikud rahvaspordile, tuleb selgeks teha, misasi on idee poolest rahvasport, mis on rahvaspordi olemus. Kõige üldisemalt on rahvaspordi olemuseks ja eesmärgiks autonduse ja autospordi populariseerimine nö. tavainimeste seas. Selleks, et rahvasporti populariseerida on loodud rahvaralli ja rahvasprindi sarjad, milles peaks iga tavaliikleja saama oma tänavalegaalse sõidukiga võtta osa omavahelistest mõõduvõtmistest. Seega ei ole rahvaspordi peamiseks eesmärgiks tulevaste rallisõitjate koolitamine, vaid kokkupuutepunkti loomine nö. tavainimese ning autospordi vahel. Tänapäeval toimub aga rahvaspordis suuremate ja võimsamate masinate ehitamine, mis on mõeldud puhtalt rahvaspordivõisltustel osalemiseks, mõõduvõtmised toimuvad sportrallidega sarnastel kiiruskatsetel ja seejurees on turvavarustus pea olematu. Rahvaspordist on saanud kasvulava sportralli jaoks ning kohati on raske vahet teha, kus lõppeb rahvaralli ning kust algab sportralli. Minu hinnangul on valitsev olukord kaugel sellest, mida rahvasport oma olemuselt kujutama peaks.

Käesoleva konflikti põhjused ei ole peidus mitte novembrikuises rahvaspordi komitee otsuses, vaid nendes otsustes, millega rahvasport selliseks kujunenud on, nagu see täna on. Rahvasport on muutunud tunnustatud ettevalmistavaks sammuks sportrallisse, mis on ilmselgelt vastuolus rahvaspordi eesmärgiga. EAL, saades aru, et rahvasport ei ole enam rahvasport, pidi langetama radikaalseid otsuseid. Rahvasportlased, olles külge saanud “rallipisiku”, ei taha enam sportrallidele sarnanevatest võidukihutamistest loobuda. Olenemata rahvasportlaste tahtest peab siiski tõdema, et praegune formaat on ületanud igasugused terve mõistuse piirid ning vajab hädasti muutusi. Olen siinkohal nõus Talis Perosti 12.11.09 väljaütlemisega, et igasuguse mootorispordi juhtorgani kolm esmast ülesannet on ohutuse tagamine, võrdsuse tagamine ja ala populariseerimine. Siinkoahl peab tõdema, et EAL rahvaspordi komitee ei ole oma ülesannetega hakkama saanud, kuivõrd tagamata on ohutus ning võrdsus. Alljärgnevalt käsitlen peamist argumenti, miks minu hinnangul ei saa jätkuda rahvasport praegusel kujul – turvalisust.

Rahvasport on praegusel kujul ohtlik. Vaadates käesoleva aasta rahvarallisid, siis paljud katsed toimuvad tavalistel kruusateedel, mis ei erine mitte millegi poolest sportrallil kasutatavatest kiiruskatsetest – kiirused kasvavad tublisti üle 100 km/h, teed on kurvilised ning ääristatud puude, postide ja muu taolisega. Piisab ühest kurvist, milles kiirust nt. 120 km/h ning ühest puust, et tänavasõiduatus sõitvad rahvasportlased lihakonserviks muuta. Ma ei näe ühtegi õigustust, miks peaks rahvasportlastel olema lubatud sõita primitiivse turvavarustusega tavalistel kiiruskatsetel. Veelgi enam, näiteks poest ostetud ja natukene “muditud” Subaru Imprezal on oluliselt rohkem jõudu, kui seda on N4 nõuetele vastaval võistlusautol. Seega on praegu olukord, kus algajad roolikeerajad sõidavad võimsamatel autodel ilma turvavarustuseta ning samadel radadel, mis kogenud sõitjad, võrdsetel või nõrgematel autodel ning piisava turvavarustusega sportrallis. Meil on olnud tohutult õnne, et tänaseni ühtegi suuremat õnnetust juhtunud ei ole.

Rahvasportlaste vastuväited stiilis “toimunud õnnetuste kahju on olnud väiksem, kui tavaline liikluskahju” ning “vigursõit meid väga õnnelikuks ei tee” on mõistusevastased. Turvalisuse tagamise eesmärgiks on hoida ära inimohvreid. Selline eesmärk peaks terve mõistusega inimese õnnelikuks tegema küll. Kui tekib soov tegeleda sportralliga, siis selleks on võimalus loodud II liiga näol, rallikrossi näol, rallisprindi näol. Loomulikult kaasnevad sellega kulutused, kuid see on paratamatus. Me ei saa kulude kokkuhoiu saavutamiseks võtta arutuid riske.

ForHelmeMagazine

Eile poes ajakirjaleti ees seistes otsustasin anda FHM-ile veel ühe võimaluse. Kunagi algusaegadel oli tegemist ju täitsa OK ajakirjaga kuid u. 2 aastat tagasi lõpetasin selle lugemise, kuna asi muutus pehmelt öeldes imalaks. Nüüd siis ostsin värske numbri lootes, et asjad on paranenud aga ei. Vastupidi. Nii sisutühja teost, kui sellise liimitud peldikupaberi kohta üldse teos võib öelda, pole ma ammu lugenud. Kunagisest naljasektsioonist, kus oli alati paar-kolm väga head anekdooti on järele jäänud Valdo Jahiloo naljanurk. Tehnikasektsiooni nealaks on värvilised Samsungi seebikarbid ja lendav auto. Olgem ausad, isegi mu 8-aastast õepoega ei huvitaks mingi langevarju otsas rippuv risu, millega saab ka maapeal kulgeda. Ja mida peaks huvitavat olema lugeda artiklist pealkirjaga “Seks, droogid ja 36-tunnine erektsioon”? Tundub, et koos peatoimetaja vahetusega on “tegijate” hulka sattunud hulgeniselt kuudijuhte, natukene Meie Mehe fanklubi ja tagatipuks paar taksojuhist kinnisvaraarendajat, kel IQ suurt üle kingaumbri ei küündi. Minu sõbralik soovitus on õhtul pigem varem magama minna, kui raisata aega selle soperdise lugemiseks.

Mis siis veel täna silma jäi? Ahjaa, Martin Helme kandideerib üksiküritajana europarlamenti. Kodanik Helme lubab astuda võitlusse eurobürokraatia ja -regulatsioonidega. Lisaks usub Helme, et Eestit aitab kriisist välja majanduse elavdamine, mitte eurole üleminek ja et Eesti ja kogu Euroopa üheks tähtsamaks probleemiks on iibekriis. Siinkohal ei üllata mind mitte selle marurahvuslase kummalised vaated vaid tema arusaam europarlamendi tööst. Tundub nagu inimene tõesti usuks, et ta läheb ja teeb midagi ära. Keegi peaks talle selgitama, et europarlament osaleb EL-i seadusandluses samapalju kui mina oma kodustes otsustusprotsessides. Isegi, kui europarlament töötaks samadel alustel nagu Eesti parlament, siis on Martin Helme hääl vaid 1 736-st. Ja tagatipuks, kui sa juba Eestis naerualune oled, siis mida sa veel euroopas teha kavatsed? Olgem ausad, europarlamenti valitu lahkub Eesti poliitikas, temast ei sõltu järgmise 5 aasta jooksul enam itte midagi ja samas tal endal on hea olla, kuna palk on hea ja otseselt midagi tegema ka ei pea. Seega tuleks Eestist europarlamenti saata just need isikud, kellest siin tahaks lahti saada. Kuna aga Helmest ka siinmail midagi ei sõltu, siis ei ole mõtet ju kohta raisku lasta. Ma usun, et Martin Helme saaks oma eesmärke tunduvalt efektiivsemalt realiseerida näiteks FHM-i toimetuses, kus vähemalt mõned kõlupead ta häält kuulda võtaksid.

Sideoperaatorlus Eesti moodi

Esmalt pean kõikide (vähemalt kahe) lugeja ees vabandama, et ma tervelt pool kuud ühtegi üllitist pole avaldanud. Nimelt olin kuu algul Portugalis nign sealt tagasi tulles on olnud küllaltki kiire vahepeal venima jäänud asjade ajamisel. Edaspidi üritan kohusetundlikum olla. Nüüd siis seekordne postitus, mis käsitleb minu lähiaja kogemusi Eesti sideoperaatoritega.

EMT

Kuivõrd EMTga seotud kogemused on mul viimase paari kuu jooksul kõige rohkem kordi pildi hetkeks mustaks visanud, siis alustangi temast. Nimelt hakkasin ma 2008. a. suvel EMT kliendiks. Põhjuseks muidugi minu kohati absurdile lähenev armastus Apple’i toodete, seekord siis iPhone’i vastu. Kuivõrd  iPhone’i müügiõiguse baltikumis sai endale Telia Sonera, mis on teatavasti Eesti Telekomi ja seega ka EMT emafirma, siis pidi iPhone’i soetamiseks hakkama justnimelt  EMT kliendiks.

Esialgu kõik toimis – telefon vastas ootustele ning levi tundus oluliselt parem kui minu eelmisel väljavalitul, Elisal. Kuna arved ka esialgu ülemõistuse suured ei tundunud, siis olin igati rahul. Kogu pull aga hakkas pihta päeval, mil sain EMTlt sõnumi, etma olevat ületanud oma krediidilimiiti ja maksmu ma nüüd vahearve summas 1328.- krooni. Esmalt olin siirelat üllatunud. Ei teadnud ma mingist krediidilimiidi olemasolust. Samuti pani imestama, et kuidas ma nüüd paar päeva enne kuu lõppu pean mingit arvet maksma, mida mulle ei paberkandjal ega internetipanga kaudu saadetud ei ole. EMT infost selgitati mulle, et kui kliendi arve ületab EMT “arvuti” poolt automaatselt seatud limiidi, siis saadetakse kliendile vahearve. Mõtlesin et okei, maksan ilusti ära, äkki jätavad mu edaspidi sellise arve peale rahule. Kuna mulle tavapärast e-arvet selle “vahearve” tasumiseks ei esitatud, siis sisenesin EMT iseteenindusse, sisestasin käsitsi summa 1300 krooni (täpset summat ei mäletanud ning mõtlesin, et peaasi, et saldu ju 1300 kroni ei ületaks) ja tegin ülekande ära. Paari päeva möödudes saadeti mulle internetikeskkonda kuu arve summas 1390.- krooni. Kuna ma olin juba 1300.- sellest arvest ära maksnud ja e-maksekorraldust muuta ei saa, siis mõtlesin, et jätan 90 krooni “rippuma” ja maksan koos järgmise arvega.

Järgmisel kuul ületas mu jooksev saldo järjekordselt EMT krediidilimiiti. Seekord oli aga sõnum märksa karmim stiilis “kuivõrd Teil on varasemast võlgnevus ja olete krediidilimiiti ületanud, siis peatame side”. Kuna olin just situatsioonis, kus telefoni hädasti vaja oli, siis ajas selline info mind ilmselgetel põhjustel vihale. Helistasin EMT kliendiinfosse ja püüdsin klienditeenindajale selgitada milles asi ning paluda, et äkki side siiski avataks kuniks ma arvuti taha jõuan ja arve ära maksan aga ei. Klienditeenindaja, olles ükskõikne, vaenulik ning kibestunud ellusuhtumisega nagu Eesti keskmine klienditeenindaja ikka, teatas, et tema ei saa midagi teha ja maksku ma arve ära. Ma püüdsin veelkord juhtunut selgitada. Seepeale muutus teenindaja sõjakaks ning arvas, et kui ma nii palju kuus rääkida tahan siis oleks mul mõistlik teha ettemaks. Tänasin teda ja katkestasin kõne. Mul lihtsalt said sõnad nii lolli vastuse peale otsa. Mis sa seda tainast ikka sõimad – tema ju täidab käsku ja kui tal vähegi ajusid oleks ei töötaks ta telefonioperaatorina.

Mis sellest kõigest järeldada? EMT eeldab, et sa oled paadialune. Algul laseb ta sul sõlmida lepingu, mille alusel sa pead 550.- krooni igakuiselt maksta lepingu eest, siis veel röövellikku kõneminutihinda pealekauba ning siis hakkab arve suurenedes köhima, et maksa vahepeal ära, muidu hakka sind veel inkassoga taga ajama. Kuradi jultunud ahvid. Esiteks peaks ühel endast lugupidaval ettevõttel olema täiesti mõeldamatu eeldada, et klient on maksejõuetu. Kurat kui sa sõlmid kliendiga sellise lepingu, nagu need iPhone’i lepingud on, siis ongi kliendil ju keeruline alla krediidilimiidi rääkida. Kas siis peakski iga kuu kaks korda kuus arvet tasuma? Analoogia korras võiks tuua näite auto tankimisest. Sõidad tanklasse, pistad püstoli autosse, tangid pool paaki täis ja siis epad vahepeal kassas sele ära maksma. Enne paaki täis lasta ei saa.

Eeltoodust võiks järeldada, et pikaajalistel klientidel on mingisugune eelisseisund aga ei. Näiteks kui uus klient läheb praegu EMTsse ja ostab  iPhone’i, siis saab ta sõlmida selle juurde mõistlikke minutihindadega lepingu. Olemasolevad kliendid aga, kes on juba selle ülehinnatud paketi eest ligi aasta jagu maksnud ei saa paketti vahetada enne esialgse, 2-aastase lepingu lõppemist. Mul ei ole ühtegi pretensiooni EMT hinnapoliitikale kuna kõnekvaliteet on tõepoolest suurepärane ja tehniliselt töötab võrk perfektselt aga kliendisõbralikkuse osas ei ole ma hullemat operaatorit kohanud.

Elisa

Eelmisel nädala neljapäeval avastasin, et kodust on kadunud internet. Püüdsin seepeale helistada Elisa klienditeenindusse aga vot keda kätte ei saa on kienditeenindaja. Selle asemel, et palgata tööle täiendavaid inimesi laseb Elisa oma klientidel lõputult oodata. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma helistasin Elisasse vähemalt 6 korda ja iga kord kuulasin vähemalt 10 minutit mingisugust kahtlase väärtusega muusikat enne, kui ma lõpuks klienditeenindaja kätte sain. Päeva lõpuks õnnestus siiski suhelda Elisa tehnilise toega. Sealne IT-mees kuulas mu mure ära ja lubas tagasi helistada. Helistas siis paar korda sel samal päeval, palus mul ruuterit restartida, arvutiga jännata jne. Tulemus null. Järgmisel päeval oli muidugi püha ja laupäeval ja pühapäeval ei olegi ju oluline kliendile andmesideteenust pakkuda. Esmaspäeval helistasin taaskord Elisasse ja pika jutuajamise peale sain interneti tagasi, tõsi, kiirus oli poole väiksem kui lepingus kirjas. Ühesõnaga võttis Elisal 5 päeva aega, et internetiside taastada ja seda täiesti normaalsetes tingimustes – ei olnud tormi, sõda ega tulnukaid. Püüdku nad mulle aprilli kuu eest täisarvet esitada…

Lisaks eeltoodule on Elisa lasknud mul maksta üle 2 aastat paketi eest, mida nad enam ei pakugi. Selle asemel, et kliendile helistada ja öelda, et too kasutab tänaseks iganenud paketti, mis on teiste pakettidega võrreldes üliaeglane ning maksab kordades rohkem, lasevad nad mul rahulikult maksta. Samas kui arvestada, et hoolimata minu korduvatest märkustest saadab Elisa mulle tänaseni arveid Robert Lepikson’i nimele ning naabri aadressil, siis on vist liiast loota nende initsiatiivi uute ja paremate pakettide pakkumisel.

Omasooiharus

Lex superior derogat legi inferiori. Ei saanud midagi aru? Mina ka ei saanud enne, kui seda ja teisi õiguse teooria mõisteid tänaseks kontrolltööks õppima hakkasin. Siit ka põhjus, miks ma viimastel päeadel “vaikinud” olen. Siiski leidsin eile õhtul selle aja, et vaadata filmi nimega “Milk”. Film rääkis ühest geiaktivistist nimega Harvey Milk, kes sai läbi aastaid kestnud tagakiusamisest hoolimata California esimeseks gei-ametnikuks. Mitte, et varem ei oleks homoseksuaalseid ametnikke olnud aga senini on kõik vähemalt valimise hetkeni “kapis olnud”. Filmis vaieldi muuhulgas selle üle, kas geidel peaksid olema elementaarsed põhiõigused, näiteks õigus omandile, vabale eneseteostusele jne. Mõtlesin natukene nendele küsimustele.

Enne veel tahaksin mainida, et erinevalt minu tihtipeale teravast ning sarkastilisest, mõnede meelest koguni inetust kõnepruugist, olen ma suhteliselt tolerantne inimene. Vähemalt meeldib mulle nii arvata. Käesoleval juhul väljendub minu tolerantsus keskmisest eestlasest leebemas suhtumises geidesse. Ma oman Eesti ainsa geiklubi “kliendikaarti”, mul on paar biseksuaalset sõpra, ma ei tunne ennast geide keskel ebamugavalt (kui tegu just otsese suguühte või sellele eelneva kiretsemisega ei ole). Samuti ei arva ma, et homoseksuaal on vähem inimene, kui hetero.

Siiski on mõned piirid, millest omasooiharad minu hinnangul üle ei tohiks astuda. Need piirid on suuresti seotud geidele omaste “erisustega”, eelkõige nende võimatusega paljuneda. Nii ei tohiks vähemalt osaliselt geidele kehtida põhiseaduse § 27, mis sätestab perekonna kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna aluse ning näeb vanematele ette õiguse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Kuivõrd omasooiharad ei toimi traditsioonilise, põhiseaduses sätestatud perekonnana, kuivõrd geide voodielu ei vii “rahva püsimiseni”, siis ei ole minu hinnangul kohane anda geidele ka õigust kasvatada lapsi ja hoolitseda nende eest. Abielu, palun väga. Õigem oleks muidugi parnerlus vms., et kirikuisad ka õnnelikud oleksid.

Miks ma siis ei pea õigeks, et geid saksid lapsendada? Sellepärast, et väljakujunemata ning abitut isikut, kelleks laps paratamatult on, ei tohiks kasvatada perekonnas, mis toimib loodusseadustest erinevate põhimõtete alusel. Lisaks ei ole omasooiharus minu uskumuste kohaselt mitte ainult kaasasündinud, vaid areneb välja ka last ümbritseva ühiskonna mõjul, mistõttu ei tohiks sellist võimalikku potentsiaali sihilikult esilekutsuda. Kui laps saab täisealiseks ja otsustab, et tema on nüüd gei, siis palun väga, aga ma ei pea õigeks sellise orientatsiooni soosimist issi ja issi või emme ja emme poolt. Sarnaselt ei ole minu hinnangul õige lapsi ristida, kuivõrd väljakujunemata isiksuse allutamine kristlikule maailmapildile on võimalikus vastuolus lapse vaba tahtega ning seetõttu väär.

Teie arvamus, nagu alati, on teretulnud.

Oi kui nunnu postitus! Nii armas.

Kuulsin täna, et minu kommentaarid teatud suhtlusportaalides olevat inetud ning nendest võib järeldada, et ma pean ennast teistest paremaks ja targemaks. Hakkasin siis mõtlema, et milles asi. Kuidas erinevad minu, tõsi, tavaliselt sarkastilised kommentaarid enamik teistest kommentaaridest. Vastus väga lihtne. Ma kirjutan seda, mida ma mõtlen ja tavaliselt püüan pisut vürtsi sinna sisse tikkida. Mida teevad aga enamus inimesi? Kirjutavad pidevalt kui nunnu keegi on, kui ilus ja perfektne kõik on, kuidas kõik kõiki igatsevad, kui barbie keegi välja näeb jne. Milleks sellist pimedat ülistamist vaja on? Ei ole kõik inimesed üliilusad, ülinunnud, perfektsed jne. Osad on lollid, osad on naiivsed, osad on pehmelt öeldes jämedad, osad on inetud. Muidugi on ka ilusaid, tarku ja osavaid. Kui tõesti midagi sisulist öelda ei ole, siis mingit hülgemöla pole mõtet ka suust välja ajada. Sellist arulagedat ülistamist on lausa tülgastav lugeda.

Ja teie, kes te neid kommentaare jahite ja kohe halama hakkate kui keegi midagi kriitilist julgeb mianida – ärge toppige oma pildikesi internetti, kui te kriitikat ei kannata. Kas see piltide väljapanek lootuses saada hulganesti võltskomplimente on miskine uus eneseimetluse viis? Varsti hakkab igaüks juba oma pildi alla kirjutama kui nunnu ja ilus ta ikka on.

Muna sõimab kana? Ei. Ka mul on hulgaliselt pilte netis ja mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi neid kommenteerib aga ma ei oota arulagedaid kommentaare ja ülistamist.

TÄIENDUS:

Pärast üllatuslikult suurt vastukaja otsustasin oma postitust täiendada alljärgnevaga.

Maarja märkis väga tabavalt, et raske on vahet teha siirastel ja võltsidel kommentaaridel. Tõsi, see ei olegi niisama pealevaadates võimalik. Nimesi nimetamata on mulle lihtsalt teada seigad, kuidas isik X räägib isikust Y taga ja halvustab teda ning järgisel päeval läheb kirjutab Y pildi alla “Issand kui nunnu sa oled, nii ilus!” vms. Kohati on märgata ka teatud isikute puhul korrelatsiooni kommenteeritava jõukuse ja kommentaaride arvu/sisu vahel. Neid näiteid on veel aga nende selgitamisel on raske umbisikuliseks jääda. Usun, et kõik, kes ennast puudutatuna tundsid, andsid sellest ka omal moel märku.

Pean siiski tunnistama, et läksin natukene hoogu, kui ütlesin, et enamus inimesi on võltsid ja pealiskaudsed. Ärge saage must valesti aru. Ma ei ole kõigis pettunud ja ei vihka maailma. Ma vihkan lihtsalt kahepalgelisust. Õigem oleks olnud öelda, et “osad” inimesed, tõgendage siis kuidas tahate.

Mariliis leidis, et ma ei tohiks kõike välja heita mida sülg suhu toob. Olen sinuga 100%-liselt nõus. Ainuke “aga” on see, et ma ei ütlegi kõike välja, mida sülg suhu toob. Võibola on mu taktitunne pisut teistsugune kui Sinul aga ma leian, et sarnaselt kõikidele teistele on mul õigus oma arvamusele. Seda arvamust kavatsen ma ka avaldada olgu see Sinu jaoks kui kohatu tahes. Üldiselt oli Mariliis üsnagi tervalat meelestatud, mis aga ei ole “asjaolusid” arvestades imekspandav.

Georg, see ei saanudki algust kuskilt täna. Sellised mõtted on mul juba pikemat aega peas laagerdunud. Täna lihtsalt otsustasin need kirja panna.